Olin kutsutud siis tulingi.
Stipendiaatidest olime kolmekesi: mina ja kaks mordvalannast. Kaks inimest veel puudus. Selgus, et meid on siin 5 inimest. Kõik oleme doktorantid.
Jutt käis vene keeles ja kohe algusest: privet-privet, vot reshili...
Oli ka keelekasutuse küsimus tõstetud: mis keeles edaspidi kirju meile kirjutada. Mõlemad mordvalannad põhjendasid, miks on neile tähtis just vene keeles kirju saada.
Minuga jäi asi nii, nagu enne kokku lepitud oli: mina kirjutan ükskõik mis keeles, minule aga vastavad ülikooli poolt vene keeles.
Paha oli seal olla. Imestan ametnikke: 5 inimest doktorante ja 3 inimest meie asju ajajad :) Ja koosolek, kus selgeks tehakse vene keele kasutamist.
Mordvalannastel - ma ei tea mis neil viga on, et nad on niivõrd tunnevad puudust vene keeles suhtlemisest, kui nende ametnikutega nad ju ei suhtle üldse, neil on pikkaajaline elamisluba. Nüüd ma tunnen, et ma ei taha enam nendega suhelda, kuigi ma kunagi nendega ise suhtlemist ei otsinud. Aga ikka on jäänud mingi kurb ja arusaamatu tunne. Kas ma muutun ka ja kunagi mina ka lausa nõuan seda, et minuga suhtleksid ametnikud Eestis vene keeles?
No comments:
Post a Comment